Aarte võrgukuurid

Mere kaldal seisavad kaks võrgukuuri, mis kuulusid suuremale kaluriperele või paatkondadele. Need olid panipaigad, kus hoiti võrke, nootasid, kalakorve ja muud kalapüügiga seonduvat.

Põhja-Eesti rannal on võrgukuurid olnud seotud ka üsna valgustkartvate lugudega – nimelt salakaubaveoga. 19. sajandi keskpaigast oli üheks oluliseks üle lahe veetavaks salakaubaks piiritus. Tõelise hoo sai piiritusevedu sisse 1919. aastal, kui iseseisvunud Soome Vabariigis kehtestati keeluseadus, mis andis piirituse valmistamise ja sisseveo ainuõiguse riigile. Viina hind tõusis ja huvi odava alkoholi vastu kasvas. See andis eestlastele suurepärase võimaluse salapiirituseäri edendamiseks. Algselt toimetati kaup naabritele väikestel paatidel, kuid mida aeg edasi, seda enam täiustusid veosüsteemid.

Peagi tekkis elukutseliste salapiiritusevedajate kiht, kuhu kuulus nii vaeseid kalureid kui ka rikkaid laevaomanikke. Nende ja piirivalve vahel puhkes rohkete kokkupõrgetega piiritusesõda, kust ei puudunud verevalaminegi. Salapiiritusevedu püüti mõlema riigi poolt asjatult takistada erinevaid seadusemuudatusi vastu võttes ja piirivalvega koostööd tihendades. Abiks polnud ka Soome keeluseaduse kaotamine. Kauplemisele tegi lõpu alles 1939. aastal alanud Teine maailmasõda.
Piirituseveost saadav tulu muutis tublisti rannakülade ilmet – nii mõnegi kalurihurtsiku asemele kerkis uhke häärber.