Elu hammasrataste vahele jäänud pere elamine aastal 1993

See korter esitab koondpildi raskustesse sattunud probleemse Lõuna-Eesti pere argielust taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel. Siin elavad kolhoosi endine lüpsja Aime ja traktorist Raimo, kes elatuvad peamiselt juhutöödest. Meest kimbutab süvenev alkoholismiprobleem. Peres kasvab neli alaealist last.

Kui tuhande üheksasaja üheksakümne esimesel aastal taastati Eesti omariiklus, hakati ühena esimestest ellu viima põllumajandus-, omandi- ja maareformi. Eesmärgiks oli maade ja varade tagastamine või kompenseerimine õigusjärgsetele omanikele ning üleminek talumajapidamisele. Reformide käigus likvideeriti suur osa ühismajandeist, nende vara jagati laiali või erastati. Erastamisega kaasnesid kuritarvitused, mida rahvas hakkas nimetama ärastamiseks. Senine elukorraldus pöörati pea peale. Toimus kiire sotsiaalne kihistumine, elatustase langes järsult, tööta jäänud inimestest said „uusvaesed“, lagunes senine suhtevõrgustik.

Korteris on näha pere varasema parema elujärje ilminguid – ühismajandites teeniti seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel hästi, traktoristide ja lüpsjate palgad olid kõrgemad kui paljudel linnainimestel. Praeguseks on kõik hooletusse jäänud ja korter vajaks hädasti remonti. Paraku pole motivatsiooni seda teha, isegi kui raha leiaks. Midagi on alustatud, aga see on pooleli jäänud. Kõikjal valitseb segadus: köögis pesemata nõud, potid-pannid, tubades tegemata voodid ja riidekuhjad. Kui parasjagu mingit tööotsa pole, konutab Raimo pudeli taga köögis, vahel koos mõne kambajõmmiga. Sellest sünnib naisega nägelusi ja tülisid, mis võivad vahel päris suureks paisuda.

Et korter on külm, siis on lastetoa põrandale paigaldatud Mistra, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel populaarne põrandakattematerjal. Lapsed on palju üksi kodus. Meelt lahutab raadio, kassettmakk, tubased mängud ja raamatud, kommipaberite ja kleepsude kogumine. Väiksemad tüdrukud magavad ühes voodis. Nii on soojem ja seltsim, kui isa köögis joob või kui vanemad tülitsevad. Kolmeteistaastane vanem tütar on ema äraolekul perenaine ja õdede-venna kantseldaja.

Elutoas domineerib suur tume sektsioonkapp, millele oma jälje jätnud kodused peod. Kunagine moodne diivanikomplekt näitab samuti väsimuse märke. Tuhande üheksasaja kaheksakümnendatel aastatel on soetatud koguni värviteleviisor. Selle pildikvaliteet jätab küll soovida, aga ega saatevalik pole ka kuigi suur, armastatud on Mehhiko seebiseriaalid ja kodumaised meelelahutussaated.

Äsja saadud humanitaarabile viitab diivanil olev suur kott väljamaise kantud riidekraamiga. Kõik, mis Läänest pärit, oli haruldane – nii hoiti alles ka tühje džinni- ja õllepurke, kohvipakke jms. Tuhande üheksasaja üheksakümne kolmandat aastat on peetud üheks raskemaks, pärast seda hakkas elu Eestis tasapisi paranema.