Härjapea elumaja

Majja sisenedes satume kõigepealt eeskotta, kus paremal avaneb uks sahvrisse. See on panipaik, kus hoitakse toiduaineid ja hoidiseid, valmistoitu, samuti nõusid, potte, panne ja suuremad köögiriistu.

Edasi astudes jõuame kööki, mis on justkui maja süda. Süüa keedeti kubu-laadse kattega ehk kummiga pliidil. Koos pliitide levikuga muutus maainimeste menüü tunduvalt mitmekesisemaks – igapäevasele toidulauale jõudsid erisugused praed, hautised, pasteedid ja magustoidud.

Leiba küpsetati pliidi kohal paikneva avaga leivaahjus, mille tagumine külg küttis soojaks ka köögitaguse elutoa.

Köögi sisustus on lihtne ja käepärane: paremal akna all asub suur söögilaud, toaukse kõrval kätepesunõu, valamu ja käterätinagi, aknapoolses seinas lihtne riiul ja pink veeämbritega. Valgust annab laua kohal rippuv petrooleumilamp.

Köögist otse edasi pääseb tuppa, mille esimene pool on kohandatud kooliskäiva perepoja vajadustele. Vasakpoolses seinas on omapärane vene ehitustraditsioonist ülevõetud soojapink ehk lesku, millel oli külmadel sügis- ja talveõhtutel hea istuda ja liikmeid soojendada.

Toa tagumine pool on peremehe-perenaise päralt. Voodi kohale kinnitatud tikitud salmikestega seinalinikud olid populaarsed 19. ja 20. sajandi vahetusest kuni Eesti aja lõpuni.

Vastavalt omaaegsele kombele oli igas suuremas talumajas esindustuba, mille kujundamisel võeti sageli eeskuju baltisaksa mõisalt. Härjapea „suures toas“ peegeldus veel 1930. aastatelgi 20. sajandi alguse elav suhtlemine tsaaririigi pealinnaga.

Härjapea tollane peremees Joosep Orro ja teisedki Virumaa peremehed kogusid majaehitamise kapitali just Peterburis põllu- ja karjasaadustega kaubeldes. Tagasi tuldi kopsakama rahakotiga ja pealinna poodidest ostetud uhkuseasjadega.

Ilusad, karniisidega kaunistatud kolmevärvilised pottkiviahjud, tapeedid, uhke tiibklaver, pehme mööbel ja pärsia vaip on Peterburi päritolu. Seinte krohvitud pindadel on säilinud kahekümnenda sajandi algusele iseloomulikud juugendlikud trafarettmaalingud.

Suur tuba oli mõeldud eeskätt külalistele, perekondlikeks kogunemisteks ja oma jõukuse näitamiseks – see seisis igapäevasest kasutusest väljas. Argipäeviti hoiti toauksed kinni, lapsi sinna ei lastud ning klaveritki ei õppinud siinses peres keegi mängima.

Köögist vasakut kätt jääb teine elutuba, milles kajastuvad 1930. aastate ideaalid. 1936. aastal kuulutas riigivanem Konstantin Päts välja Kodukaunistamise kampaania, mis kutsus inimesi oma majapidamisi korda tegema ja kaunistama. Perenaistele korraldati kursusi alates õmblemisest ja kangakudumisest ning lõpetades hoidiste valmistamisega.

Härjapeal peegelduvad uued põhimõtted elutoas, mis kuulus 1939. aastal abiellunud perepojale ja tema kaasale. Nende toas võib leida tolleaegset moodsamat ostumööblit nagu seda on tualettlaud, diivan koos lauakesega, kuid ka selline laiatarbekaup nagu reformpõhjaga raudvoodi. Toanurgas paiknev akudega töötav raadioaparaat jäi kuni Eesti aja lõpuni külas suhteliselt haruldaseks.

Tuba ilmestavad rahvusromantilistest meeleoludest kantud kodutekstiilid. Käsitööoskusi ja perenaisetarkusi aitas levitada populaarne ajakiri „Taluperenaine”, mida telliti paljudesse peredesse.

Kodukäsitöö tase oli kõrge – iga perenaine valmistas pitsidega voodipesu, linad-linikud, kardinad, vaibad, ilupadjad, voodikatted ja ülerõivaste kangad ise. Meestelgi oli kodukultuuri arendamises oma osa – alustades isevalmistatud mööblist ning lõpetades haritud põldude ja korras õuehoonetega.

20 lühikese iseseisvusaastaga läbis Eesti talu kodukultuur tohutu kiire arengu, mille katkestas puhkenud Teine maailmasõda.