Karjabrigadir Maila elamine 1967. aastal

See korter kajastab oma iseseisvat elu alustava noore spetsialisti lugu. Korter on sisustatud vastavalt ka tegelikult sellessamas korteris elanud ja Sookuru laudas karjabrigadirina töötanud Maila mälestustele.

Tuhande üheksasaja kuuekümnendad aastad tähistavad kohanemist uue korraga ja teatud optimismi ajajärku. Kolhoosid hakkasid algusaegade raskustest üle saama, elujärg paranes, maal hoogustus elamuehitus ning põllumajandusse hakkas tulema noor põlvkond kohapeal koolitatud spetsialiste. Seda põlvkonda esindab ka selle korteri elanik Maila.

Türi loomakasvatuskooli lõpetanud Maila tuli tuhande üheksasaja kuuekümne kuuendal aastal Järvesalu kolhoosi tööle just lauda lähedale ehitatud uue elamu tõttu. Uus korter, mida kahekümne kahe aastane neiu sisustama asus, võlus eeskätt oma avarusega. Köögis oli isegi vesi sees – mis sest, et äravooluta! Kodust oli Maila kaasa saanud mõne mööblitüki, teki ja padja. Kõik muu tuli kaheksakümne rublasest palgast tasapisi juurde osta. Aastaga jõudis tubli noor soetada köögipuhveti, raadio „Serenada“ ja moodsa raadiokapi, riidekapi ja diivani. Diivanipadjad valmisid enda näputööna ja lisasid tuppa hubasust.

Et korter oli üksi elava Maila jaoks suur, kasutas ta peamiselt elutuba ja selle taga olevat magamistuba. Ka süüa tegi ta pigem toas väikesel ühe auguga elektripliidil, mitte köögis.

Kuna kolhoosis elamispinda nappis, paigutati tuhande üheksasaja kuuekümne seitsmenda aasta hakul Maila korteri köögitagusesse tühjana seisnud tuppa elama kaks noormeest – 19-aastane autojuht Arne ja 18-aastane remondimees Madis. Poiste tuba oli sisustatud vaid kõige hädapärasemaga. Seal olid vaid voodid, paar tooli ja sisseehitatud seinakapp. Arnele meeldis õhtuti akordioni mängida.

Üldiselt viibisid poisid kodus harva, tihti ööbisid nad lähikonnas elavate vanemate juures. Kui nad aga korteris olid, oli Maila neile perenaise eest. Vahel sai nalja ka, kui üksteisele vempe mängiti. Noormehed ei elanud siin kuigi kaua, sest kevadel võeti nad sõjaväkke. Enne seda istutati maja juurde talgukorras noored kased, mis kasvavad Sookurul siiani.

Maila tööpäev algas kell 4. Siis pidi ta laudas kohal olema, heina ja jõusööta kaaluma ning lüpstud piima arvele võtma. Seejärel tuli piimaauto, mis viis piima Otepääle. Vähemalt paar korda nädalas sõitis Maila autoga kaasa, sest linnas oli tore mööda poode käia ning rõivaid ja mööblit uudistada. Lõunaseks lüpsiks sai jälle piimaautoga Sookurule tagasi.

Noorele inimesele sobis selline elukorraldus hästi! Vaba aega oli päris palju ning karjabrigadiri palk võimaldas ka moekalt riides käia.

Üldiselt oli elu Sookuru lauda majas päris tore. Majarahvas sai omavahel hästi läbi. Teinekord käidi üksteisel külas, niisama aega veetmas ja juttu rääkimas. Koos peeti pidusidki.