Kolhoosi korterelamu

Oled jõudnud kahekorruselise, silikaatkividest ehitatud korterelamu juurde. Tänaseks on seda tüüpi hoonest saanud meie maa-maastike oluline osa. Neid võib kohata kõikjal – vanades mõisasüdametes, külades ja alevites, kolhoosikeskustes, kuid eriti sageli endiste ühismajandite suurte lautade, sigalate või linnufarmide läheduses.

Tuhande üheksasaja viiekümnendate aastate lõpus hakati aktiivselt tegelema maapiirkondade elamuehituse ja keskuskülade planeerimisega. Arhitektide ülesandeks sai luua tüüpprojekte, mille alusel püstitati ühismajandite töölistele esialgu väiksemaid neljakorterilisi telliselamuid, hiljem suuremaid betoonplokkidest maju. Arhitekt Boris Mirovi poolt välja töötatud tüüpprojekt nr 61 oli aastatel 1958-1962 maapiirkondades kõige levinumaks – selle järgi ehitati 32% elamuist.

Meie kortermaja on samuti ehitatud tüüpprojekti nr 61 järgi. See valmis tuhande üheksasaja kuuekümne neljandal aastal Valga rajoonis Räbi külas Järvesalu kolhoosi Sookuru lauda töötajatele. Hoones on neli kolmetoalist korterit, mis annavad pildi maainimeste argielust tuhande üheksasaja kuuekümnendatel, tuhande üheksasaja seitsmekümnendatel, tuhande üheksasaja üheksakümnendatel ning kahe tuhande kümnendatel aastatel. Keldriruumides leiad väljapaneku Eesti maaelu arengust kolhooside asutamisest tänapäevani ning mängu- ja tegevusala „Väikese Ilmari maailm“.

Olgugi, et hoones on eri kümnendite korterid, jäävad tuumikuks ühismajandite õitseaega tähistavad tuhande üheksasaja seitsmekümnendaid aastad. Selles võtmes on kujundatud ka hoone lähiümbrus – maja taga asuvad kuurid küttepuude jaoks, silikaatkividest saun ning garaaž, maja kõrval on pesukuivatuspuud ja laste liivakast. Majast pisut eemale jääb korterielanike väike aiamaa ja kilekasvuhoone. Sissesõidutee juures paiknevad postkastid, suurema külatee ääres piimapukid ja bussipeatus.

KAS TEADSID?

Kuidas tekkisid nõukogulikud ühismajandid? Kui Nõukogude Liit annekteeris tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal Eesti, algas kohe talumaade sundvõõrandamine ja ühismajandite loomine. Endiste riigimõisate ja suurtalude baasil moodustati riiklikud majandid – sovhoosid. Nende puhul kuulus nii maa kui muu vara riigile ning töötajad said palka riiklikel alustel.

Kolhoosid seevastu on vabatahtlikkuse alusel toimivad isemajandavad ühismajandid, kus maa kuulub küll riigile, kuid põllutööriistad ja -masinad, hooned ning loomad on kolhoosnike ühisomanduses. Ühiselt tehakse tööd ja jagatakse saaki vastavalt tulemustele. Kolhooside loomisega tehti Eestis algust tuhande üheksasaja neljakümne seitsmendal aastal, kuid erilist edu ei saavutatud. Maarahva vastupanu murdmiseks korraldas nõukogude võim Kahekümne viiendal märtsil tuhande üheksasaja neljakümne üheksandal aastal suurküüditamise, mille käigus veeti Siberisse üle kahekümne tuhande inimese. Pärast seda hirmuaktsiooni kerkis kõikjal üle Eesti kolhoose nagu seeni pärast vihma. Tuhande üheksasaja viiekümne teiseks aastaks oli kolhoosidesse astunud juba 98% taludest. Sellega lõppes iseseisvate talude aeg Eestis. Talude vara (s.o põllutööriistad ja –masinad, hobused ja kariloomad, vahel ka laudad jms) ühistati. Kolhoosnikule võis jääda isiklikuks kasutamiseks üks lehm, üks siga, 1-2 lammast ja kanad ning null koma kuue hektari suurune maalapp.