Kolu kõrts

Oled jõudnud Tallinn-Tartu maantee ääres seisnud 19. sajandi algupoolest pärit Kolu kõrtsi juurde.

Eesti maakõrtside ametlikuks algusajaks loetakse 1601. aastat, mil Rootsi kuninga Karl IX korraldusega nõuti mõisatelt tähtsamate maanteede ääres kõrtside pidamist võõrastemajadena. Kullerid ja muud teelised pidid seal saama öömaja, süüa ning hobustele heinu. Kõrtsides müüsid mõisad ka oma õllepruulikodade ja viinaköökide toodangut.

Pärast Põhjasõda vajasid mõisad sõjast taastumiseks raha ning viinamüügist kujunes hea sissetulekuallikas, nii ehitati kõrtse juurde. 18. sajandi keskel said mõisnikud õiguse müüa viina tollivabalt Vene tsaaririigi teistesse kubermangudesse ja Eestimaa kubermang tõusis ajapikku viinapõletamises tsaaririigis esimeseks. See tõi kaasa mõisate hoogsa rikastumise. Lisa teeniti ka uutes suuremates kõrtsides, mis ehitati üleni kivist või millel oli kivist talliosa. Nende hulka kuulubki Kolu kõrts.

Kõrtsi vasakut kätt asuvas saksakambris said reisijad magada voodis, laua taga istumiseks olid paremad toolid. Suure kõrtsitoa sisustus oli rohmakas ja maalähedane – pikk raske laud ja tugevad pikad pingid pidid vastu pidama ka ettetulevates kõrtsikaklustes. Magati pinkidel ja põrandalgi, õlekubu külje all ja vammus tekiks peal. Suurte teede ääres võis kõrts olla ka nn kahe otsaga, kus sakste ja talumeeste hobustel olid hoone otstes eraldi tallid ning saksakambreidki oli mitu.

Kõrtsmik oli mõisateenija, kelle palgaks arvestati iga 10. viinatoop. Mõisa viinaköögist toodud piiritus tembiti kohapeal 50%-liseks. Põhilisteks viina mõõduühikuteks olid 1,3-liitrine toop ja neljandik sellest ehk kortel.

Viina joodi tinutatud vasknõudest, õlut aga puukannudest. Söök oli enamasti reisijail endal kaasas. Kõrtsiemandalt võis vajadusel saada leiba, praetud mune-sinki, kala ja piima. Hilisemal ajal, kui mõis andis kõrtsi rendile ja rentnikust kõrtsmik sai ise otsustada, mida müüb, pakuti ka peenemaid napse, suitsuheeringat, vorsti, kommi jm.

Kõrts oli uudiste kuulamise, teenjate kauplemise ja peopidamise koht. Kui mõisnik elu väga kibedaks tegi, kogunesid külamehed pühapäeviti pärast kirikuskäimist kõrtsi mässuplaane pidama. Viinast liialt julgust võtnud meeste ohjeldamiseks oli kõrtsmikul piits.

Raudteetranspordi tulekuga 1870. aastatel jäi maanteekõrtsides peatuvaid teelisi üha vähemaks ning kõrtsid hakkasid kiratsema. 1900 kehtestati riigi viinamonopol, eraisikutel keelati viinaga kauplemine ja enamus kõrtse suleti. Nii sai ka Kolu kõrtsi rentnik Hans Erjapea 1903. aastal rendilepingu ülesütlemise teate ja pidi uut elu alustama.