Köstriaseme rehemaja

Kõrge rehetoa, korstnata suitsuahju ning avara rehealusega rehemaja püsis Eesti taluelamuna kuni 20. sajandi alguseni. Köstriaseme rehemaja on ehitatud 1891. või 1892. aastal.

Karjaõuele ehk majapidamisõuele avanevad rehealuse suured kahepoolsed väravad. Sügisel toimus rehalas viljapeks ja terade aganatest puhastamine ehk tuulamine suurte sõelataoliste sarjade abil. See oli vaevaline ja aeganõudev töö, mida tehti käsitsi kuni rehepeksumasinate kasutuselevõtuni 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku.

Teiseks suureks sügis-talviseks tööks olid linatööd – linakuparde varre küljest lahti raatsimine, varte murdmine ehk lõugutamine ja varrekiudude puhastamine ehk ropsimine.

Eraldi vankrikuuri puudumisel hoiti rehealuses saane, regesid ja vankreid. Rehealuse otsas olevas eraldi ruumis, aganikus, hoiti küttepuid ja õlgi, õlgi-heina pandi ka laepealsele.

Majja sisenedes sattume kitsasse kotta, kust avaneb uks rehetuppa, paremat kätt jäävad kambrid. Talupoja peamine elatusallikas oli ka üheksateistkümnenda sajandi lõpul endiselt viljakasvatus ning nagu varemgi, kuivatati vilja partel rehetoa lae all.

Toa nurgas kõrgub peamiselt Loode-Eestile iseloomulik nurgaposti ja lahtise kerisega reheahi. Ahju kõrval seisab kolme jalaga ümar leivaastja, kus kääritati leivatainast. Leiba küpsetati kuumaks köetud reheahju põrandal kord nädalas. Akna all asub pere söögilaud, toa tagumises nurgas toidukapp ja voodi, kus magas sulasrahvas või üksik vanainimene. Valgust andis ahjusambale kinnitatud lihtne petrooleumilamp – nn tattnina. Läänemaal ja mujalgi kerisahju levikualal ei ehitatud eraldi saunasid: ennast pesti kuumaks köetud rehetoas. Saunalised ronisid partele või ahju serva peale pingile ja viskasid kerisele leili.

Kõige suurema muudatuse tegid 19. sajandil läbi rehemaja kambrid, millest olid saanud talupere peamised elu- ja tööruumid. Reheahju kütmise ajal hoiti toauksed kinni, mistõttu suits siia ei tunginud. Kambritel on laudpõrandad ja suured klaasitud aknad, seinad on valgendatud savipiimaga.

Puhastes tubades on ajakohane sisustus – eeskambris seisab moeasjana kummut koos peegliga. Seinte ääres asuvad voodid on kaetud värvikirevate tekkidega. Hubasust lisavad seinapildid, heegeldatud kummutilina ning toalilled. Kukelaulu kõrval aitab õiget aega arvestada seinakell. Eeskambris tegi naispere käsitööd, siin on ka vokk ning kangasteljed.

Tagakamber kuulus peremehele ja perenaisele. Abielurahvas magas lahtitõmmataval voodil, selle ees on jalastega lapsehäll. Väheldase kirstukese kõrvale on kambrisse muretsetud ka riidekapp. Mööbel oli enamasti isevalmistatud, kuid järjest sagedamini telliti paremat mööblit õppinud tislermeistritelt.