Nätsi tuulik

Oled jõudnud võimsa, Lääne- ja Pärnumaa piirilt Nätsi külast pärit pukktuuliku juurde.

Inimesed on tuule väge kasutanud aegade hämarusest peale. Esimesi teadaolevaid tuulikuid kasutati juba vanas Pärsias vee pumpamiseks ja maa niisutamiseks. Esimesed teated tuulikutest Euroopas pärinevad Hollandist ja Prantsusmaalt 12. sajandist. Eestisse tõid pukktuulikud sakslased ja rootslased 14. sajandil. Pikki sajandeid püsis tuulikute ehitamise õigus üksnes linnade ja mõisate käes, vaid saartel ja läänerannikul võis iga talu tuuleveskit omada.

Tuuleveskid jagunevad põhiliselt kaheks tüübiks: vanemad, terve kerega pööratavad pukktuulikud, ning ainult pööratava peaga hollandi tüüpi tuuleveskid. Mihkli kihelkonnast Nätsi külast pärit tuulik esindab tavalistest tunduvalt suurematüübilist pukktuulikut. Sellised olid levinud ainult Läänemaa lõuna- ja Pärnumaa põhjaosas.

Tuuliku ülemisel korrusel paiknevad suur tiivavõll mehhanismi käivitava hammasrattaga, valatud veskikivid ja kottide ülesvinnamise süsteem; alumisel korrusel asuvad jahukirst ja tangukast. Tuuliku tuuldekeeramiseks paiknevad ümber veski madalad puitpostid. Vintsi ja pika sabapuu külge kinnitatud köie abil nihutati veskit postivahe kaupa sobivasse suunda.

Nätsi tuulik on korduvalt oma asupaika ning kujugi muutnud. 19. sajandi esimesel poolel ehitati veidi väiksem kivijalata tuulik Rabavere külla Pärdi-Madise tallu. Et talu peremees meelesõge olnud, siis müüdi tuulik edasi 10 kilomeetri kaugusele Nätsi külla Karjamaa tallu. Seal kukkunud aga tuulik ümber ning perepoeg saanud surma. Pärast Esimest maailmasõda ostis tuuliku Vanasauna talu pops Ants Kümmel, ehitas selle suuremaks, valas ise uued kivid ja hakkas ümbruskonnale vilja jahvatama. Hea tuulega jahvatanud ta ligi paar tonni vilja päevas.