Nuki suitsumaja

Oled jõudnud Lääne-Eesti kehviku kitsale taluõuele, kus ainsa hoonena seisab väike korstnata suitsumaja. Selle katuse alla pidi mahtuma 19. sajandi lõpul kogu Nuki talu vabadikupere oma loomade ja varanatukesega.

Nuki suitsumaja on üsna omapärane hoone. Loomi hoiti maja otsa ehitatud laudas. Lauda kõrval asub köetav suitsutuba, kus tehti pimedamal ajal käsitööd, söödi ja magati. Süüa keedeti ahjuesisel tulekoldel. Suitsutuba on kambriga ühekõrgune ning ilma parteta – vaesel mehel polnud ju vilja, mida kuivatada.

Kambris on peremehe ja perenaise magamisase, kapp ja kirst riidekraami tarvis. Akna all, kõige valgemas paigas, seisab kingsepa töölaud, kust võib leida kõike saabaste tegemiseks ning parandamiseks vajalikku alates nahast, saapatikkudest taldade kinnitamiseks ning lõpetades liistude ja tangidega.

Lapsed kasvasid pigem omapäi, mängisid, mürasid ja riidlesid isekeskis. Raske töö kõrvalt polnud kellelgi aega neid kantseldada.

On tähelepanuväärne, et Nuki majapidamine püsis alates 19. sajandi lõpust üsna muutumatuna. Uuendusi ei teinud oma lapsepõlvekodus ka selle viimane elanik Helene Notton. 1970. aastal kinkis ta suitsumaja koos sisustusega vabaõhumuuseumile, kus see samal kujul taastati.

Traditsiooniliselt nimetatakse maata või vähese maaga, kehval järjel elavaid talupoegi popsideks või vabadikeks. Nende tagasihoidlik majapidamine koosnes vaid ühest-kahest hoonest. Osad kehvikud elasid lausa mõne talu saunakambris, kust laupäeviti tuli pererahva pesemise ajaks välja kolida.

Väikese maalapi eest, kus kasvatati oma tarbeks aedvilja, kartulit, harvem teravilja, tasuti tööpäevadega või maksti raharenti. Lisa teeniti juhutöödega ehitustel, tõrva põletades, kraave kaevates ning käsitööd tehes. Naised ketrasid, kudusid, tikkisid ja õmblesid, mehed tegid puu- ja kingsepatööd. Peeti väiksemaid pudulojuseid – mõnda lammast, siga, kanu. Vaid vähestel oli lehm või hobune.