Peipsivene maja sisemus

Hoone sisemus tutvustab 1930. aastate olustikku. Välisuksest sisenedes jõuad esikusse ehk kalidori, mille lõpus asub sahver. Seal hoiti soolakala, hapukapsast, soolakurki, leivajahu, jõhvikaid, pohli ja seeni. Usust tuleneva sagedase paastumise tõttu pidi vanausulistel olema piisav taimetoidu tagavara.

Vasakul avaneb uks kaetud õuele. Parempoolse ukse kaudu pääsed esituppa-kööki ja sealt edasi puhtasse tuppa. Vanausuliste elamised on silmapaistvalt puhtad ja heledad, sest laualinad, seinavaibad, voodikatted ja kaltsuvaibad on heledates toonides.

Väike kööginurk mahutab kõik tarviliku. Toiduvalmistamise ajal tõmmati pliidi ette kardin. Kurja silma kartusel kaeti ka ukse kõrval asuv veepang.

Peipsivene küladele oli iseloomulik rohke teejoomine, sageli kuni kaheksa korda päevas. Samovariteed rüübati tavaliselt alustassilt. Kõrvale hammustati tüüpilist vanausuliste maiust -- rammusa piima ja suhkruga valmistatud keedusuhkrut.

Tuppa sisenedes tehti kõigepealt kummardus lõunakaares paikneva pühasenurga ja ikooni poole ning löödi rist ette. Söögilauas kuulus ikoonile kõige lähemal asuv koht peremehele. Perekonda väärtustati väga kõrgelt, vanausuliste pered olid lasterikkad.

Tagatuba oli pidulikum ja puhtam ruum, kuhu lubati ainult väga lähedasi külalisi. Kõige tähtsamal kohal on siingi ikooninurk, kus asub uhkem ja hinnalisem pühapilt kui esitares – kalurite kaitsja Nikolai Imetegija ikoon, mis on reproduktsioon Tartus elanud kuulsa ikoonimaalija Mark Solntsevi ikoonist. Ikooni all oleval riiulikesel asub psalmiraamat. Seinal ripuvad lestovkad ehk vanausuliste palvehelmed ja maani kummardumisel kätte alla pandavad palvevaibakesed podrutšnikud. Köögiahju toapoolsel küljel on soojapink ehk leþanka, millel kuivatati ravimtaimi ja soojendati valutavaid luid-liigeseid.
Mõlema tare all asub kelder.

Vanausulised on vene vana õigeusu järgijate järeltulijad. 1650.-1660. aastatel alustas patriarh Nikon Venemaal ulatuslikke ümberkorraldusi õigeusu kirikus. Reformide vastased ehk vanale usule truuks jäänud kuulutati lindpriideks. Paljud neist põgenesid usulise tagakiusamise eest kodumaalt.

Eesti aladele jõudsid vanausulised juba 17. sajandi lõpus. Ajapikku tekkisid Peipsi järve äärde kehva maaga tühjale rannaribale vanausuliste tänavkülad, kuhu ehitati ka omad pühakojad. Siinsete oludega kohaneti kiiresti, säilitades samas vanavene kombed.

Tüüpilises järveäärses tänavkülas paiknesid eluhooned tee maapoolsel ja saunad järvepoolsel küljel. Järveäärsetes külades elatuti peamiselt kalapüügist ja juurviljakasvatusest. Kõige rohkem kasvatati vanausuliste külades sibulat, hiljem ka sigurit. Sibulamüük annab Peipsiveeres elatist siiani. Heaks sissetulekuallikaks kujunes ka hooajatöö ehitustel müüritööliste või puuseppadena, milleks lahkuti koduküladest pikkadeks perioodideks.