Pritsikuur

Oled jõudnud uhke torniga tuletõrjevahendite kuuri ehk pritsikuuri juurde, mis on pärit Järvamaalt Orgmetsast ja ehitatud 1928. aastal, nagu tuulelipul kirjas.

Tuletõrjeliikumisele külades panid 19. sajandi teisel poolel aluse talud päriseks ostnud peremehed. Seni mõisale kuulunud taluhoonete eest hakati suuremat hoolt kandma ning oma valdavalt puidust kinnisvara asuti tule eest sihikindlamalt kaitsma. 1880. aastatest aastatest hakati linnade eeskujul looma priitahtlike tuletõrjujate seltse, mille asutamist toetas ka tsaarivõim. Pärast Esimest maailmasõda, omariikluse ajal, muutus tulekaitse korraldamine valdadele kohustuslikuks. Nii oli enne Teist maailmasõda Eestis ligi 50 000 vabatahtlikku pritsimeest ja pea iga 10 kilomeetri tagant võis külakeskustes näha pritsikuuri.

Soovitavalt rootsipunaseks värvitud pritsikuuri katusel kõrgus torn, kus sai voolikuid kuivatada. Tuletõrjepritsid ja veevaatidega vankrid seisid kuuris aistega ukse poole, et vajadusel saaks kohe hobused ette rakendada ja välja sõita. Kui tuli lahti pääses, ruttas selle avastaja pritsikuuri juurde häirekella lööma. Seepeale kiirustasid kohale pritsimehed, kellest igaüks teadis oma ülesandeid. Koos tegutsemist oli korduvalt harjutatud.

Nii pritsikuurid kui tuletõrjeseltside majad ehitati oma jõududega, ka varustus hangiti ise. Selleks koguti liikmemaksu, kuid veel rohkem tõid tulu naisliikmete abil korraldatud eeskavaga peod, loteriid ja korjandused., mis jõukamatel seltsidel toimusid oma uhketes pritsimajades. Neis oli ka teatrisaal ja puhvet. Toetajaid ja uusi liikmeid aitasid leida ka pidupäevaparaadid, kus säravates vaskkiivrites pritsimehed marssisid pasunakoori saatel.