Pulga rehemaja

Põhja-Eestile tüüpilisel Pulga rehemajal on rehetoa ees lai ulualune. Rehealuse seinas paiknevasse mälukivisse on raiutud nii hoone ehitamisaeg 1860 kui ka tollase peremehe Juhan Kontoni nimi. Seina müüritud raudrõnga ehk nn kosilaserõnga külge köideti vajadusel hobune.

Otseuksest pääseb rehetuppa. Reheahju kütmise ajal täitus tuba suitsuga, mis lasti välja avatud ukse kaudu. Pulgal äratab tähelepanu huvitav topelt-välisuks. Välimine ustest on pooluks ehk sanguks – suits pääses toast välja selle ülemise, avatud osa kaudu, alumine uksepool takistas aga külma sissevoolu.

Et talvisel ajal pidi rehetuppa ära mahtuma kogu pere, järgiti kindlat ruumijaotust. Vasakul paiknev ahjuesine oli majapidamisnurk, kuhu koondus kõik söögimajandusega seonduv. Toapoolses ahjunurgas asetses valgusallikas – õhuke männipakust kistud pird ehk peerg, mis asetati ahjuseina kinnitatud rauast pilaku ehk klambri vahele. Talveõhtutel koondusid pirrutule ümber kõik käsitööga tegelevad pere liikmed. Paremal akna all seisis otsapidi söögilaud.

Lauas valitses kindel kord – peremees istus nurgas laua otsas, mehed seina ääres, naised teisel küljel. Lapsed sõid seistes. Leiba ja liha lõikas ning jagas pereisa.

Tavalisteks talutoitudeks olid mitmesugused pudrud, kördid, leemed ning soolakala, liha iga päev ei söödud. 19. sajandi lõpust pakkus tõhusat toidulisa kartul. Tavaliselt sõi pere paarist suurest kausist, kust lusikaga kordamööda rooga võeti.

Söögilaua taga oli vanemal ajal seina külge ehitatud pink, millel ka magati. Üldiselt seisid magamisasemed rehetoa tagaseinas ja ahjutaguses pimedamas nurgas. Pikki sajandeid olid vooditeks lihtsad seina külge ehitatud lavatsid, kuhu pidi mahtuma mitu inimest. Lavatsi alla võidi suure talvekülma ajal sooja tuua ka seapõrsad, talled või kuked-kanad.

19. sajandi keskpaigast hakkas elu rehetoast vähehaaval kambritesse kanduma. Nii kasutati Pulgalgi köetava rehetoa kõrval eluruumidena kambreid, mida soojendati reheahju müüris oleva ava kaudu. Tubadele lisasid kodusust saelaudadest põrandad ja heledaks savitatud seinad. Perevanemate käsutuses oli omaette olemist võimaldav tagakamber, eeskamber jäi ülejäänud perele. Kambrid olid sisustatud vaid kõige hädapärasemaga – nii leidsid seal oma koha talupoeglikud toolid, lauad, voodid. Nii eeskambris kui rehetoas on Põhja-Eestile omased peergudest punutud uste ja külgedega toidukapid. Lihtsat sisustust nimetas rahvas ise asjad, toa värk, maja kraam. Saksa keelest tulnud sõna mööbel oli talurahvale pea tundmatu.

Kui majas oli peenikest peret, riputati häll vanemate voodi kõrvale. Laialt levinud uskumuse kohaselt tuli vibupuu, millega poisslapse häll lakke rippuma kinnitati, teha tugevast kuusest, tütarlapse oma aga nõtkest kasest – ikka selleks, et need omadused hällis kiikujale edasi kanduksid. Lapsed õppisid töötegemist vanemate kõrvalt ning hakkasid varakult täitma lihtsamaid ülesandeid. Kui väikelaps täiskasvanutele jalgu jäi, tõsteti ta omapärasesse auguga lapsepinki mängima.

Tähelepanuväärsed on mahedavärvilised, taimedega värvitud lõngadest kootud triibulised vooditekid. Juba varakult kasutati Põhja-Eestis ka indigot ehk potisinist, mida osteti laevadelt või suurematest linnadest.