Roosta palvemaja

Õue vasakpoolsel veerel paikneb 1780. aastail ehitatud palvemaja, mis on seotud hernhuutliku ehk vennastekoguduse liikumisega. Saksamaal alguse saanud usuliikumine levis Baltimaadel kõigepealt 1720. aastatel Saaremaale.

Vennastekoguduse jutlustajad olid pärit lihtrahva hulgast, need olid lihtsad käsitöölised ja talupojad, isegi teenijatüdrukud. Kinnises ususeltsis kutsuti omavahel üksteist vendadeks ja õdedeks.

Palvetunde iseloomustasid haledad laulud, härras palvekõmu ja nuuksuv nutt. Jutlustati kõikide inimeste võrdsusest, rõhutati Kristuse kannatusi ja jagati iseendi usukogemusi.

Põhjasõjast laastatud maal jõudsid sellised sõnumid kiiresti rõhumise all kannatava pärisorise talurahva südamesse. See oli justkui talupoegade endi asi, mitte kirikukantslist võõras keeles kuulutatu. On arvatud, et Eesti talurahvas võttis just vennastekoguduste kaudu ristiusu sisuliselt omaks.

Mõisnike survel oli liikumine mõnda aega küll keelatud, kuid lõplikult summutada seda ei suudetud. Vennastekoguduse liikmed õhutasid maarahvast lugemist-kirjutamist õppima ning arendasid mitmehäälset koorilaulu. Erilist rõhku pandi palvele ja piiblitundidele, emakeelsele vaimulikule kirjandusele.

Esimene eestikeelne täispiibel ilmus 1739. aastal just vennastekoguduse ja selle rajaja krahv von Zinzendorffi abiga. Saksamaal trükitud vennastekoguduse kirjavara eeskujul hakati peagi kohapeal ise vaimulikke jutte ja laule looma.

Samas suhtuti vaenulikult kõigesse rahvapärasesse – vanu kombeid, rahvalaule, lõbustusi ja värvikaid rahvarõivaid peeti patuseks. Hävitati vana usundiga seotud pühakohti, uhkemaid ehteid ja muusikariistu.

Roovialusega palvemaja on ainulaadne ehitis. Hoone keskel paikneb tulekindlate seintega köögiruum ehk roovialune, kus asus lahtine keedukolle. Roovialuse laeks on algeline savitatud varbpunutis. Köögiruumist paremale jääb avar palvetuba. Et seda ruumi suitsuvabana hoida, köeti seda roovialusest, kuhu avanes ahju suu. Vasakul olevas ööbimisruumis oli lai magamislavats kaugemalt palvetundi tulnutele.