Roosta rehemaja

Saaremaa kõnepruugis oli rehemaja nimetuseks elu, mis väljendab sügavat lugupidamist selle võimsa hoone vastu. Roosta rehemajal on õige madalad seinad, imeväikesed ukseavad ja palgivahedesse lõigatud aknad. Hoone arhailisusest annab tunnistust ka otsakambrite puudumine.

Rehetuba oli perele eelkõige talviseks eluasemeks, suvel magati aitades ja heinalakas ning süüa keedeti suveköögis. Sügisel oli sama ruum viljakuivatamise päralt.

Keriseta umbahju ees on lahtine keedukolle. Selle läheduses paikneb kõik toiduvalmistamisega seotu. Ahju vastas seisab leivaküna ja Saaremaale iseloomulik paekivist nõu seakives, kus hapendati seasööki. Ahju toapoolsel küljel oli kindel koht valgusallikal, pirrutulel.

Pärisorisel talupojal polnud erilist majakraami – magati laial seina külge ehitatud lavatsil, seinu ääristasid pingid, sekka mõni tool. Eriline on toa keskel seisev lahtise plaadiga laud – söömarend, rennikapp, mille kastis sai hoida toidunõusid.

Pikkadel talvekuudel ketrasid ja kudusid naised rehetoa kesises valguses, mehed tegid puutööd, s.o valmistasid talule tarbevara. Talveõhtute saatjaks oli kilgilaul. Rohutirtsu moodi putukas kilk oli armastatud “koduloom” ning tema sirisev hääl üheks kodu sümboliks.

Laiade vastandväravatega rehealuses peksti ja tuulati sügisel vilja ning töödeldi lina. Talvel hoiti rehealuses tööloomi – härgi ja hobuseid. Siin seisavad erinevad talumajapidamises vajalikud tööriistad ja veovahendid – härjaikked, puust vankrid ja reed, heinahangud, viljapeksul kasutatavad koodid ja vardad, tuulamise sarjad ning linalõugutid. Lattidest laepealsel hoiti põhku.

Üsna sageli seisis rehekambri madala lae peal juba varakult valmis tehtud surnukirst. Raske töö, viletsate elutingimuste, naiste sagedaste sünnituste, näljahädade ja haiguspuhangute tõttu oli talurahva suremus suur: 18. sajandil ei elanud eestlased sagedasti kauem kui 40 aastat.