Roosta saun

Saun on eestlaste jaoks oluline juba igiammustest aegadest, elu algas ja lõppes saunas. Saaremaal püsis kaua meeste ja naiste koos saunaskäimine. Hilisema traditsiooni järgi käisid esmalt saunas mehed, seejärel naised ja lapsed.

Kirpudest ja täidest lahtisaamiseks kuumutati pere riideid saunaleilis kerise kohal õrrel – saun oli täipõrgu.

Kuid saun polnud vaid vihtlemise ja pesemise koht. Et arstiabi polnud talurahvale pikki sajandeid kättesaadav, kujunes saunast ravitsemise paik. Vanarahva ütlemise järgi oli saun talurahva tohter. Raske töö tõttu saadud venituste, liigese- ja lihasvalu, samuti külmetuse puhul sai abi ikka saunast. Erilist ravisauna köeti neljapäeva õhtuti. Higistamist ja kasevihaga vihtlemist peeti heaks kõigi haiguste korral. Kasutati ka kadaka-, tamme- ja sõnajalavihtu ning teisi ravimtaimi. Üldlevinud ravivõte oli haigete lihaste-liigeste masseerimine ehk tasumine, muljumine või triikimine. Suuremate hädadega pöörduti külaravitsejate poole, kes oskasid kuumaks köetud saunas kuppu panna ja aadrit lasta.

Laupäeva õhtul pärast sauna enam tööd ei tehtud, siis puhati ja võeti ühiselt einet. Saaremaal öeldi, et naisemehel oli laupaöhta kolm sooja asja – saun, puder ja naine.