Roosta talu

Oled jõudnud Roosta tallu, mis on pärit Lääne-Saaremaalt. Roosta kujutab kõige vanemat olustikku muuseumis – see on 18. sajandi lõpu pärisorja elamine.

Pärisorised talupojad olid mõisnikest täielikult sõltuvad – nii maa, taluhooned kui talupojad ise kuulusid mõisale, nad ei võinud mõisniku loata elukohta vahetada ning pidid tasuma mitmesuguseid koormisi.

Kõik eluks vajalik valmistati ise või kasvatati kohapeal. Väheviljaka pinnasega Saaremaa lääneosas oli talude üldsuurus keskmiselt 45 hektarit, kuid põllumaad oli sellest tavaliselt vaid 5 hektarit. Kivist põldu haris enamasti tubli saare naine, ainult külvamist peeti meeste tööks.

Roosta õuel seisab kesksel kohal rehemaja. Paremal õuenurgas on väike saun – pesemise, ravitsemise ja laste ilmaletoomise paik, mida on ammustest aegadest pühaks peetud. Muust õuest eraldatud laudas olid eraldi ruumid lehmadele, lammastele, sigadele. Saaremaale iseloomuliku kõrgete postidega õuevärava kõrval vasakul paikneb suveköök-sepikoda ehk paargu, mis on ehitatud üleni paekivist.

Vasakule, puhtamale õuepoolele jääv kolmeruumiline ait on täis vilja- ning rõivakirste, õlleankruid ja muid puunõusid: astjaid, vitsikuid, võikirnusid ja piimapütte.

Kaugemal, õuesopi rahus ning vaikuses asub vennastekoguduse palvemaja. See usuliikumine jõudis 18. sajandil Eestisse just Saaremaa kaudu ja oli siin populaarne veel 20. sajandi algupoolelgi.