Sassijaani rehemaja

Sassi -Jaani rehemaja esindab kõige vanemat kihistust Eesti taluarhitektuuris. Iidne ristnurkadega palkhoone on ehitatud vaid kirvega, naelu kasutamata. Rehemaja on eestlaste põline hoonetüüp. Selle teeb eriliseks asjaolu, et inimeste eluaset kasutati ühtlasi ka vilja kuivatamiseks ja rehepeksmiseks.

19. sajandil oli hoone kolmeosaline – keskel on ruumikas rehetuba, vasakul laiade lükandväravatega rehealune ja selle otsas aganik. Aganikus hoiti viljapeksust üle jäänud väheväärtuslikke taimeosi ehk aganaid – tühje viljapäid ja pepresid. Maja paremas otsas asub muldpõrandaga kamber.

Rehemaja südameks on rehetuba, mis oli ainus köetav ruum kogu suures hoones. Toa paremas nurgas kõrgub lahtise kerisega korstnata reheahi. Selle kütmise ajal täitus tuba suitsuga, mis lasti välja ukse ja seinas olevate avade kaudu. Kütmine oli aeganõudev, kuid kuumaks aetud kerisekivid ja paksud ahjuseinad õhkasid veel mitu päeva sooja. Rehetoal on imepisikesed aknad ning kõrge lävega madal uks, et mitte toasooja välja lasta. Siin elas ja töötas talviti kogu suur talupere, mis 19. sajandi algul koosnes enamasti 10-12 liikmest. Süüa tehti ahju ees lahtisel tulel, leivad küpsetati ahjupõrandal. Magati pikkadel seinapinkidel, vahel ka ahju peal või partel.

Sügiseti kasutati rehetuba vilja kuivatamiseks. Selleks on rehetoa lae all parred – pikad peened palgid, mis toetuvad kahele jämedale talale. Viljavihud asetati püstiselt partele ja alustati reheahju kütmist. Kui vili oli kuiv, viidi see rehealusesse. Seal toimus rehepeks – terad peksti vartade ja kootidega viljapeadest välja. Vastastikku paiknevate rehealuse väravate vahel tõmbetuules puhastati seemned aganatest puhtaks.