Sepa talu elamu

Elamu eeskojast tuppa astudes näed tuhande üheksasaja viiekümnendate aastate alguse olustikku. Sõjajärgsetel esimestel kolhoosiaastatel elati külas väga vaeselt. Puudust tunti kõigest, eriti riietest ja jalanõudest. Häda sunnil kasutati tööjalanõudena laialdaselt veel pastlaid. Poest polnud midagi saada ja ega kolhoosnikul polnud õigupoolest rahagi.

Kuna kehvades oludes toimuvad muutused aeglaselt, leidub Sepa elumajas elemente nii üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusest kui ka sõjajärgsest ajast. Tagumise toa seinad ja lagi on papiga kaetud, et ruumi soojustada. Samal eesmärgil on maja välisseinad kaetud tõrvapapiga. Laual olev poolik õmblustöö kõneleb ajastule omasest nähtusest, milleks oli vanade rõivaste ümbertegemine, eriti lastele. Taaskasutuse näiteks on ka ahju küljes rippuv villane kleit, mille varrukate voodriks on vanad sukad. Vanavanemate juures kasvavale lapselapsele viitab lisandunud lapsevoodi, seintel on eri aegade seinavaibad. Kummutil olevast raadiost võib vahel kuulda ajastule iseloomulikke reipaid nõukogude laule ja propagandistliku sõnumiga saatelõike. Selle kõrval hoiab usklik perenaine seinal ikka veel hingekosutust pakkuvat piiblisalmikest ja kummutil lauluraamatuid.

Kui kiikad sahvrisse, leiad puskaripeidiku. Puskariajamine oli küll keelatud, kuid seda tehti praktiliselt kõigis taludes. Puskar oli oluline asjaajamise- ja maksevahend, millest sai raskel ajal üha enam ka tujutõstja.Inimeste mälestusi Eesti ajast kujutab hoone lakapealsele suunatud sini-must-valge valgusmäng – esmalt on rahvusvärvid hajusad nagu uitmõtted. Seejärel koonduvad need tumenevaks metsapiiriks, mis kaob tasahaaval samamoodi nagu tuhande üheksasaja viiekümnendatel aastatel kaovad lootus ja vastupanu ning tuhmuvad mälestused ja unistused vabast Eestist.