Sepa talu

Oled jõudnud Lõuna-Eestist, Võru lähedalt Palometsa külast pärit Sepa väiketallu, mis kujutab endise külasepa elu varasel kolhoosiajal, aastal 1952. Külatee äärde jääva õue ühel küljel on üheksateistkümnenda sajandi lõpul ehitatud tagasihoidlik elamu, teisel pool sepikoda ja tilluke saun.

Nõukogude võim pööras maainimeste elu pea peale. Üks uue võimu esimesi samme sõjajärgsel ajal oli kollektiviseerimine, mis edenes visalt. Maarahva vastupanu murti tuhande üheksasaja neljakümne üheksanda aasta märtsiküüditamisega, mille käigus saadeti Siberisse üle kahekümne tuhande inimese. Pärast seda tekkinud hirmuõhkkonnas moodustati Eestis kõikjal sadu väikekolhoose. Kolhoosi astudes tuli taludel ära anda põllutööriistad ja -masinad, hobused, kariloomad, vahel ka hooned. Ühismajandite algusaastad olid ränkrasked ja vaevalised. Asjatundmatu kampaanialiku juhtimise ja halbade ilmastikutingimuste koosmõjul sattusid kolhoosid aastatel 1950-1953 lausa katastroofilisse olukorda.

Kolhoosniku tööd arvestati normipäevade alusel. Suures osas naturaaltasu maksti välja üks kord aastas, pärast seda kui kolhoos oli tasunud kõik riigi poolt pealesunnitud müügikohustused. Paljudes kolhoosides ei jäänud inimestele töötasuks praktiliselt midagi.

Kolhoosniku elatajaks sai null koma kuue hektari suurune maalapike, rahvapärase nimega „hingemaa“. Enamasti kasvatati seal kartuleid, otra ja suhkrupeeti, aga ka muud toiduks tarvilikku. Samuti võis kolhoosnik pidada üht lehma, paari lammast ja siga ning kanu.

Hirmu ja usaldamatuse sunnil hakkas Stalini ajal kujunema vastuolu avaliku ja koduse elu vahele. Nii on ka Sepa talus justkui kaks erinevat maailma – elumajas privaatne, võõra eest varjatud kodu ja sepikojas avalik ruum, kus tuleb käituda uue aja reeglite kohaselt.

Kolhoosniku lõhestunud maailmapilti aitavad avada sepikojas ja elamu eeskojas paiknevad ekraanid. Neil kõneleb üks ja sama inimene, kolhoosisepp, üsna erinevas võtmes. Sepikojas saad osa tema dialoogist raadioreporteriga – mõlemad mõjuvad puiselt, sest loevad etteantud propagandistlikku teksti paberilt maha. Koduseinte vahel räägib sepp oma perest ja Stalini ajale omastest nähtustest nii nagu need tegelikult on. Ajad on rasked, aga elama ju peab!

Pärast Stalini surma tuhande üheksasaja viiekümne kolmandal aastal hakkas elu kolhoosides tasapisi paremaks muutuma: vähendati riiklikke müüginorme, tõsteti põllumajandussaaduste hindu, riik hakkas põllumajandusele suuremaid summasid eraldama, tuhande üheksasaja viiekümne kaheksandal aastal kaotati masina-traktorijaamad, kolhoosnikele hakati maksma rahapalka. Tuhande üheksasaja seitsmekümnendateks aastateks oli kasvanud peale uus põlvkond, kellel puudus varasem peretalus töötamise kogemus. Kohaneti uue korraga. Aegamisi muutus elu maapiirkondades rikkamaks kui linnas.