Sutlepa kabel

Oled jõudnud muuseumi vanima ehitise, Noarootsi Püha Katariina kiriku Sutlepa kabeli juurde. Tegemist on tegutseva pühakojaga, mis on Tallinna Jaani kiriku õpetajate hoole all.

Kabeli uksepiida ülaosasse on sisse lõigatud kaks aastaarvu, millest aastat 1699 on peetud Sutlepa kabeli ehitamise ajaks. Arvatavasti oli kabel esialgsel kujul olemas siiski varem. Seda mainitakse 1627. aasta kirikuvisitatsioonis ning pool sajandit hilisemates kirikukirjades. Seega võiks uksepiita lõigatud daatum tähistada pigem suuremaid korrastustöid.

Kindel on see, et 19. sajandi alguseks oli õlgkatusega talupoeglik palkhoone lagunenud. See võeti lahti ja taaspüstitati 1837. aastaks, kasutades ka Rooslepa rootsiaegse puukabeli palke. Sellele tööle viitab teine uksepiita lõigatud aastaarv. Vabaõhumuuseumis on kujutatudki just tolleaegne interjöör – baroksed tinaraamides aknad, paisutustega sambad, 1810. aastast pärinev talupoeglik altar idaakna all ja vasakul külatisler Johan Klingbergi tehtud värvikas kantsel. Seintel ripuvad mälestuspärjad hukkunud meremeestele.

20. sajandi alguseks oli hoone taas käest lastud ja see kavatseti oksjonil maha müüa, et ehitada kivikabel. Õnneks jäi plaan rahapuudusel ootele ja kabel kui „ainuke muistne puust jumalakoda mandril“ võeti 1932. aastal — “veel viimasel tunnil“, kui kasutada tollast väljendit -- kaitse alla.

Kirikuvaenuliku nõukogude korra tingimustes hävimisohtu sattunud hoone toodi 1970. aastal muuseumisse. Siin sai kabel esmakordselt ka oreli, mille oli teinud kooliõpetaja Anton Karv 20. sajandi alguses.

Ajal, mil Eesti kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu, pöörati talurahva kristlikus vaimus harimisele palju tähelepanu. Seda eesmärki teenisid ka abikirikud ehk kabelid, kus emakirikust kaugel elavad koguduseliikmed said kuulata emakeelset jumalasõna. Sutlepas peeti teenistusi nii eesti kui rootsi keeles, elasid ju Eesti väikesaartel ja looderannikul juba hiljemalt 14. sajandist rannarootslased.

Varasemal ajal peeti kabelis jumalateenistusi 12 apostlitele pühendatud päeval, näiteks madise- või mihklipäeval, kuid 18. sajandi lõpul kohustati rahvast käima Noarootsi kirikus ja jutlusi peeti vaid Suurel Reedel. Kuni koolide asutamiseni õpetas köster kabelis lastele ja leeriealistele noortele usuõpetust.

Jumalateenistusel istusid naised kombekohaselt vasakul, kantsli pool, ning mehed paremal. Alles 20. sajandi algul, mil aastas peeti 2 eestikeelset ja 2 rootsikeelset jumalateenistust, hakkasid perekonnad koos istuma.

Sutlepa kabelis ristiti mõnikord ka lapsi ning pandi paari üksikud vaesemaid paari, kuid võimalusel eelistasid noored laulatust suures kirikus. 20. sajandi keskpaigani kasutati lagunevat hoonet matusekabelina, selle juures oli ka surnuaed.

Muuseumis tõusis Sutlepa kabel taas abikiriku seisusesse 1989. aasta jaanilaupäeval, mil Tallinna Jaani koguduse õpetaja Toomas Paul pühitses selle pühakojaks. Vana külakiriku altari ees laulatatakse jälle pruutpaare ja ristitakse lapsi ning suurematel kirikupühadel peetakse siin jumalateenistusi.