Suvemõis

Oled jõudnud toeka palkehitise, valge rõduga Šveitsi stiilis suvila juurde, mis kuulus kunagisele Rocca al Mare suvemõisale.

Linnamaadel suvitamise traditsioonile panid juba keskajal aluse jõukad linnakodanikud, kes rajasid linnamüüri äärde aedu. Eriti suurejooneliselt hakati suvituskohti välja ehitama peale Põhjasõda vene tsaarivõimu ajal ja 19. sajandi teiseks pooleks oli neid Tallinna ümber juba hulgaliselt. Nende hulka kuulus ka Itaalia vaimustusest kõneleva nimega Rocca al Mare, tõlgituna Kalju mere ääres. Selle rajajaks oli Tallinna raehärra ja hilisem linnapea Arthur Girard de Soucanton. 1863. aastal rentis ta linnalt 25 hektarit maad ning lasi siia oma pere tarbeks ehitada 11 toaga ja kõrvalruumidega suvila. Rajati ka kaunis metsapark.

1870. aastal ehitati siinne Šveitsi mägimajakeste stiilis ringrõduga suvila mõisarajaja pojale Etienne Girard de Soucantonile pulmakingiks. Seejärel kinkis isa nüüdseks hävinud suvila ka tütar Helene von Nottbeckile – tema perest sai hiljem mõisaomanik. Nende hoonete ees rõõmustasid silma roosid ja lillepeenrad ning villa eest algas suur viljapuu-ja marjaaed.

19. sajandi lõpuks oli Rocca al Mares kujunenud eelkõige perekondlik kuue puitvillaga suvituskoht. Siia suunduti koos teenijaskonnaga terveks suveks. Mehed käisid küll linnas tööl, kuid naistel-lastel oli siin tõeline suveparadiis. Jalutati, maaliti, lauldi, tehti käsitööd või loeti, vihmase ilmaga istuti lilledesse uppunud verandadel. Lastel oli vabadus ringi joosta, ujumas ja purjetamas käia. Nii kestis see muretu elu kuni Teise maailmasõjani.