Tuulikute mägi

Oled jõudnud kauni vaatega künkale, kus seisavad kolm pukktuulikut Saaremaalt ja Lääne-Eestist. Need olid meie kõige tuulikuterikkamad piirkonnad. Tavaõiguse järgi võis siin oma tuulik olla kasvõi igal peremehel, mujal Eestis oli veski ehitamine mõisate eesõigus.

Veskite jaoks otsiti kõrgemaid, tuultele avatud põndakuid ning künkaharju. Tavaliselt ehitati soodsale kohale lähestikku mitme talu veskid ning tekkisid pilkupüüdvad tuulikumäed.

Pukktuulik toetub tugevale sambale ehk emapuule. Ülakorrusel paikneb jahvatusmehhanism – tiibade võll hammasrattaga ja veskikivid, all jahukast ning veskikivide reguleerimiseseade ehk pillpakk. Et tuulik saaks töötada, peavad selle tiivad olema vastu tuult.

Tervet veskit saab pöörata kere küljes oleva pika sabapuu abil, taolisi väikseid pukktuulikuid pöörati tuulde ühe-kahe mehega. Tuule paremaks püüdmiseks kaeti tiivasõrestikud purjede või õhukestest laudadest luukidega.

Vasakpoolne tuulik on pärit Saaremaalt Kotlandi külast Kihelkonna kihelkonnast. 1871. aastal ehitatud veski töötas kuni 1963. aastani. Tuuliku emapuud toetab Saaremaale omane koonusekujuline kivijalg, mis on laotud ilma sideaineta.

Keskmine pukktuulik on ehitatud 1748. aastal Vormsi saarel. 19. ja 20. sajandi vahetusel veeti see mandrile Noarootsi. Vormsi oli vanasti tuntud oma veskimeistrite poolest. Suvel ehitati saarel tuulikud valmis ning veeti talvel üle jää mandrile või naabersaartele. Sutlepa külas asunud tuuliku sisevoodrisse on läbi aegade lõigatud purjelaevade kujutisi ning maagilisi märke nagu viisnurki, kaheksakandu ja labürinte.

Parempoolne tuulik on pärit Saaremaalt Leedri külast ning ehitatud 1876. aastal. Tuulikul on dolomiitplokkidest kõrge jalg, milles paiknevad tuulutusavad aitavad ära hoida emapuu kõdunemist.