Vesiveski

Oled jõudnud Kahala vesiveski juurde, mis on ehitatud 19. sajandi keskpaiku Kuusalu kihelkonnas Põhja-Eestis. See oli üks neljast Kolga mõisale kuulunud vesiveskist ja antud rendile mõisa toapoisi perele.

Tõenäoliselt juba viikingiajast jõgedel töötavad vesiveskid olid põhiliselt kahte tüüpi: pealtvoolu ja altvoolu veskid. Kahala on altvoolu veski, kus vesiratta paneb liikuma selle alt jooksva veevoolu tõukejõud. Seda tüüpi veskid olid väiksema jõudlusega kui pealtvoolu vesiveskid, mille pani tööle langeva vee raskus. Veski käimapanemiseks vajaliku veehulga kogumiseks tõkestati jõgi tammi ja vesiväravatega, nii et tekkis paisjärv.

Veskihoone on kahekorruseline. Oja pool asub kitsas vesituba, kus käib ringi suur püstine vesiratas, mis paneb tööle jahvatusmehhanismi. Vee juhtis rattani palkseintega lüüs, mille ees on reguleeritav vesiluuk. Paremal paikneb suurem ruum ehk veskikoda. Selle ülemist korrust kutsutakse kotilaeks, sest siia toodi enne jahvatamist viljakotid. Vili valati veidi madalamal vahekorrusel asuvate veskikivide kohal olevasse kolusse. Alumisel korrusel asub jahukirst.

Kahala veski töötas ainult suurvee ajal ja siin käis kogu ümbruskonna rahvas. Mõisaajal võttis mölder matti 2-3 toopi kotist, hiljem maksti töö eest rahaga. Nagu kõikjal, oli siingi veski talurahva kokkusaamise ja suhtlemise koht. 1940. aastal oli Eestis 759 töötavat vesiveskit.

Tänapäeval jahvatab Eestis veejõul jahu ainult üks veski: Hellenurme mõisa vesiveski Lõuna-Eestis. Veskiveski kauge järeltulija – hüdroelektijaam – varustab meid hoopis elektriga.